Objektiivus vs subjektiivus

Siinkohal vabandan juba ette oma ignorantsust suurte mõtlejate tundmisel ja üleüldise harimatuse eest...

Küsimuse genereeris lauaviinast väsinud pea keset wikipeedias sobramist, mil hakkas piinama "objektiivsus vs subjektiivsus" ideede tagamaa. Ma ei saanud üldise loogika seisukohast vaadatuna aru nende sõnade idee ja nö. sõnapõhja seosest. Kust tuleb sõnade objekt ja subjekt seos antud konteksti objektiivsuse ja subjektiivuse sõnadega, mis tegelikkuses on kaugelt muutunud tähendustega algsest.

Objekt - siililegi selge, et iga asi on objekt. Ehk objekt on lihtsalt ASI. Objektist lähtumine on objektiivsus. Kust tuleb objektist lähtumisele külge arusaam, et objektiivus on nö. tõene? Sellist asja pole olemas minuarvates. Objektiivsus on puhtal materialiseeruv, füüsilise maailma vaade.

Subjekt - subjekt on lühidalt öeldes teema, kuigi filosoofiliselt pisut laiema tähendusega. Mailidel on subjekt ehk teema. Samas nimetakse õiguses subjektina õigussuhtes osalejat, muul juhul võib teda ka üldisemalt osalejana võtta. Enamlevinud filosoofiline seisukoht peab subjektiks obejekti tunnetajat(võib samas vaadata ka objekti tajumises osalejat üldisest loogikast lähtudes).
Seega subjektiivne tähendab tunnetajast või asjas osalejast lähtumist.

Tulles välja sõnade taustast ning vaadates objektiivust ja subjektiivsust tähenduslikult küljest sellisena, nagu me neid igapäevaselt kasutame, on tähendus minu nägemise järgi distantsseerunud. Rahvasuu paneb objektiivsuse tõe tähendusse, tavaliselt öeldakse inimest olevat objektiivne kui ta pole asjaga seotud, teema väline ehk mitte subjektiivses staatuses. Teemas osalev subjektiivne isik on oma osaluse tõttu mõjutatud tajuga ning supposedly ei näe asju selgelt ehk objektist lähtuvalt.
No kui välja otsida situatsioon kuhu tähendused tavakasutuses väga hästi sobivad ja jätta kõrvale oma jube skeptilisus, siis võiks lugeda kogu loo tõeseks. Ma ei saa oma skeptilisust parata, detailitäpsuse nälg keerleb kõhus juba pikemat aega ning seedimisest ei tasu mõeldagi. Objektiivne isik tajub samamoodi objekte nagu subjektiivne isik, subjektiivset mõjutab tema arvamus teemas osalemise tõttu ning võib öelda, et ta ei pea liigselt osalema mujal kui olema tajuja ja seeläbi objektidest lähtudes seguneb taju tema arvamuse ja mõttemaailmaga. Objektiivne inimene nähtavasti ei peaks segama oma vaateid objekti tajumisse(seega tavatähenduses objektiivust pole olemas, objektiivsus on see, mis sobib enamiku arvamusega. sellega, mis enamikule vastuvõetav on, teisitimõtlejad on imelikud vms. Aga kes määrab tõe? Kes suudab lähtuda ideede maailmast lähtuvalt tõest??)
No asi kipub nüüd venima siin... Subjektiivne seguneb arvamuslikuga ja objektiivne mitte. Objektiivne lähtub objektist, aga kas ta lähtubki otseselt objektist, emotsioonide ja arvamuslikkuseta või lähtub ta platonlikust ideest objekti taga? Objekt on kõigest oma idee kahvatu vari ja jäljendus. Kuidas lõppeks siis peaks defineerima objektiivust/subjektiivust ja mis pagana seos neil üleüldsegi on sõnaga objekt ja subjekt?? Objekt on asi ja subjekt on teema. Tähenduse ülekantus muudab asja sisu niivõrd ebamääraseks, et mina ei taha neid sõnu enam kasutada, uusi ja paremaid oleks vaja. Platonlik ideemaailm epistemoloogiliseks aluseks võtta arvamuse ja subjektiivne objektiivne vajalikkust tekitava olukorra kirjeldamiseks oleks kõige õigem. Seos sõnadega objekt ja subjekt sealjuures on hirmähmane, sest asja interpreeteerimiseks on ilmselt sadu erinevaid võimalusi.

Öeldakse, et sõnadega mängitakse. Kas see tähendab, et mängitakse mõtlemise ja interpretatsiooni alusega, visates selle olukorras parajaks peetavasse suvavormi oma äranägemise järgi?