Mingi imelik jutt rootslastest ja eestlastest.

Kas argielu ja kerge igapäevane rutiin ei pane mitte tõelisi väärtusi unustama? Ma väidan, et paneb ja veel eriti lühikese ajaga. Keerakem korraks aeg maha ja laskem elul ja inimestel silmist ja mõttest läbi voolata. Mõtlemata ja analüüsimata, lihtsalt tunnetades ja sõrmeotsaga õrnalt puudutades, tajume siiralt ja ausalt kõige olemust. Me objektiivsus on võitnud subjektiivsuse - mõte on puhas.
Käisin üle väga pika aja vaatamas kuidas mujal ilmas elatakse. Vaheldus oli äärmiselt mõnus ja vaimule värskendav. Kahju on vaid sellest, et unustasin kaasa võtta väikese märkmiku, sest mõtted on vaja kirja panna niipea kui need tekivad.. Igaljuhul vajutas väike Uppsala reis mind kahe jalaga maapeale tagasi. Olen sunnitud tunnistama, et olin juba unustanud kui hea ja sümpaatne võib mõni keskkond olla.
Algatuseks pani meeletult imestama, kuidas kõik nii chill on, lihtsalt suu vajus lahti. Isegi mitte niiväga chill, vaid just see, et kõik oli korras.
Eriti normaalsed ja sõbralikud inimesed. Pole jõmme, huligaane, kurje vanureid, pätte, aelevaid paarikesi. Pole vedelevaid vanu autosid, prügi, lagunevaid maju, lagastatud bussipeatusi. Pole augulisi autoteid, pole iga nurgapeal teeremonti ja kiirusepiiranguid. On ülekäigurajad, normaalselt paigutatud liiklusmärgid, viisakad juhid, kõigiga arvestamine, tjuunimata autod, rahulikult sõitvad jalgratturid ja mittetormavad jalakäijad. Keegi ei trügi bussipeale, keegi ei laiuta istmepeal, keegi ei astu varbapeale, keegi ei haise ega häiri sind mingil viisil.
No võiks ju eestlaslikult küsida, et mis neil siis seal viga on, rahulikud nagu hakkaks maha surema? Elavad oma igavat ja turvalist elu noh. Tegelikult võiks küsida pigem seda, mis meil viga on? Kuhu on kiiret ennast tõestama tõttama. Kuhu on kiire kõigil neil, kes astuvad üle teiste inimeste varvaste ja vahel ka peade? Kiire areng jne. bla bla bla x100.
Meie nooruke vaba ühiskond võrreldes rootslaste ühiskonnaga on valesti öeldud. Võrret pole, sest pole midagi võrrelda. Üks on eriti põhjalikult väljakujunenud, teine kibeleb tiigrihüpetega sellepoole. Ainuüksi inimeste olekust ja silmavaatest on vahet näha. It takes just a second to know.
Teisalt koputab kuklas mingi sisetunne ja aimdus. Kas kõige oma paigasoleku ja rahuolu juures on õnne kohalolek tajutav? Ei ole. Kas meil on kõige selle rabelemise ja jama juures õnne tajuda, näha seda mõne näost ja tunda silmapilgust? On küll, aga on näha ka õnnetust. Vaesust ja viha, ängistust ja lollust.
Kuhu siis suund võtta, milline tee valida? Sellele ma ei oska vastata. Kõik oleneb inimesest endast, tema kultuurist ja taustast. Haritusest ka.(!) Õnn on ilmselt küllalt suhteline mõiste. Maksimalistile maksimalistlik, tagasihoidlikule rahuolu, hulludele Xanax, tuunijale kiirendamine. Ma ei leia, et kõik meie tegemised on absoluutsed ja mõtted resoluutsed, pigem on meie sisemine toorus ja tasakaalutus väljendumas praeguse ühiskonna probleempunktidena. Olen kindel, et meil oleks neilt õppida ja neil meilt õppida. Tuleb tõdeda, et pole head ilma halvata, või siis parimat halvimata.
Lõppeks tuleb meelde ühelt konverentsilt kuuldud tsitaat Voltaire'ilt: "The best is the enemy of the good." Igaüks valigu ise oma tee, ent tasakaal ja austus oma riigi ja teiste inimeste vastu on kohustuslik, sest niipalju võlgneme me oma eksistentsi ja kõige hea eest oma rahvale.