See on see, et otsid prille - prillid peas!

Ma kirjutan nüüd. Mul on häbi mind kirjutama pannud ajendi pärast ja proovin seda saladuses hoida.
Täna kirjutan ma iseendast, ei midagi kellestki teisest, ei midagi väljapoolt mu õnnelikkust. Täna ma avastasin, et ma olen õnnelik ja ma olen ühtlasi vaba! Ma olen vaba egost ja ma olen vaba olelusvõitlusest. Ma lõppude fakin lõpuks sain aru, mis teeb mind õnnelikuks. Ma isegi saan aru põhjustest, mis on mind sellest varem eemal hoidnud. Ma olen oma teed 22 aastat kiirustades kõndinud, jooksnud ja pingutanud, vahel ka proovinud väliselt uimerdades, ent oma peas kiirustades juba kohale jõuda ja selgeks saada mõne tüki.
Tõelisus on see, et mu kõige suuremad mõistmised on tulnud hetkedel, mil ma ei mõtlegi midagi. Täna töölt koju sõites autoga, õhtul filmi passides, eelnevatel õhtutel rahulikult voodis magama jääda proovides. Need on olnud pühapäevad mu sees, puhkused mu intelligentsist, vabad hetked mu hinges. Neil hetkil olen ma kulgenud tunnetades, lihtsalt mõttetult jälgides elu ja inimesi enda ümber.
Uskumatu kui väikesed asjad võivad maailmapalju öelda ja muuta. Eemalt vaadates sama loogiline nagu tagurpidi rippuv karusell, kus inimesed peavad küljes rippuma. Lähemale minnes paistab selgelt, et nii ongi hea. Ma ei oska seda oma õnne sõnadesse panna, aga ma tean, et olen tõeliselt vaba kõigest, mis mind kinni on hoidnud selleni jõudmisel. Ja ma tean veel eriti hästi mida ma hindan. Ma hindan häid inimesi ja elu, ma hindan inimeste voorusi, ma hindan kunsti ja ilu, kõike mis on tunnete ja tunnetusega seotud. Ma mõistan, et kõige hea ja kasuliku kõrval toob intelligentsus pea kõigi puhul kaasa midagi tumedat ja sünget. See ei sobi kokku inimese hingega, paneb meid kannatustesse oma külma ja kaalutleva olemusega. Olgem ausad, kuiv intelligents on külm ja kõle, karge ülbus oma täies jõus. Ta tõeline väärtus on inimeste sees, kelle soojus ja hea aura on piisavalt võimsad, et lasta välja vaid hea. Nendes, kes oskavad olla õnnelikud. Mu jaoks ei saa kunagi olema küsimus inimeste tarkuses, vaid inimestes endis, nende terviklikus olemuses.
Ma ei oska kõigest praegu mõistlikult kirjutada, mu seest ei tule kainuse häält. Mul on lihtsalt hea olla ja ma loodan üle kõige maailmas, et ma ei unusta kunagi end väikestesse argistesse hetkedesse ja lõksu oma peasse, vaid suudan igas raskes hetkes unistada kõigest heast ja ilusast.
Sõbrad, soovin Teile kõige soojemat päikest ja avatud meeli, olge õnnelikud.