Suhtluskultuur, egokultuur, minakultuur.

Kuidas on võimalik, et leidub intelligentseid, aga eriliselt kitsarinnalisi inimesi? Selliseid, kel on küllalt sügavaid teadmisi oma huvisfäärist, ent huvisfäär on ebameeldivalt kitsas. Kuidas saab keegi arvata endast hästi, teadmata reaalsest elust mitte suvalist roosat emmigi? Väga palju "miks" ja "kuidas" küsimusi kerkib üles ning keegi ei anna neile lõplikult ammendavat vastust. Miks see nii on? Kus on need minust targemad inimesed, kes ütleks selle peale midagi lihtsat ja lühikest, geniaalselt lihtlabast aga kõige täpsemat?
Järgnevalt püüan seletada, miks ma niisuguseid asju teada tahan. Sellepärast, et ma ei saa aru, kuidas võib üks inteligentne inimene olla ignorantsuse tipp mõnes kohas ja teises kohas eriliselt hea. Kuidas saab millegi välise järgi sisu paika panna? Kuidas saab usaldada välise järgi inimese ütlemisi? Intelligentsete inimeste sisu ja välimus on nõrgalt seotud, kuidas sellest aru ei anna saada? Kunagi ei saa teada, mis täpselt katte all tiksub, kunagi olegi võimalik seda oma meeldi avamata teada saada. Kuidas saab välise järgi üleüldse läheneda kellelegi. Mis idiootne mõte paneb välise järgi uskuma ühe sõnu ent teise omi mitte? Ma ei saa aru, mis annab selle aluse, teha vahet sõnadel, nende ütleja välise järgi? Milline õigus on meil kellestki üldse midagi arvata, ilma neisse süvenemata? Kes on andnud inimestele õiguse valida enda jaoks nende seast, kellest nad tegelikkuses midagi ei tea? P.S. Ma räägin siinkohal vaid intelligentsetest ja muidu normaalsetest inimestest. Nendest arvajatest arvan mina sedasi, et nad on kitsarinnalised ignorandid, kes näevad vaid seda, mida nad tahavad näha.
Tasub mull nõelaga katki teha ja vaadata ümberringi ja lasta elul ja inimestel endast läbi voolata, tunnetada nende omadusi ja püüda neisse natuke sügavamale sisse vaadata, lasta kõigel seguneda ja olla avatud meeltega. Ma soovitan kõigil minna südame teed ja mitte lasta end mürgitada meie enda väljamõeldud (ego)piiridest. Mul on kopp ees lõputust tõestamisest, mida nõuab vaid ego ja pea. See on niivõrd loomalik ja labane, ebameeldiv ja alandav.
Pühapäevad on sellised head päevad, kus töö ja trenninädal on reeglina läbi, kõik on läbi, pühapäev on puhkamise ja hinge päev. Sel päeval tunneme me oma elu ja tegemisi läbi südame, mitte lihtsalt ei mõtle neist. Süda näeb neid kaugelt, tunnetades, mitte nagu pea, olles asjades sügaval sees. Tunnetage kus te olete, miks te olete ja kellega te olete.
Väsige võitlemast mõttetuse nimel, välise nimel, tühjuse nimel ja südametuse nimel!

Ahjaa, miks mulle meeldib Hansapangas töötada? Sellepärast, et inimesed, keda seal kõige rohkem austan on eeskujud juhtimas töökeskkonda tõestamise ja labasuse vastandlikkusele - kõike tehakse eesmärgi ja hästi tegemise kaifi nimel, tunnistatakse oma vigu ja keegi ei panegi neid pahaks ja õpitakse. Sa lihtsalt ei pea kellestki üle karjuma, ei pea end tõestama. Sa pakud kõige parema lahenduse ja kõik laabub, keskendutakse vaid sisule. Keegi ei hooli, kes selle ütles.