No ei ole veel päris kõik

Ma ei tea mis värk täpselt on, aga vahel tuleb selliseid imelikke mõtteid ja tundmusi, tahaks need lausa kirja panna... Kuidas ma küll võisin mõelda, et ma ei viitsi enam kirjutada? Igaljuhul avastasin ma enda jaoks ühe puuduoleva lüli mõistmaks, mis inimesi motiveerib ja edasi ajab. Kõikvõimalikud mõtted inimeste liigsest materiaalsusest ja teise äärmuse kõigest lahtimurdmisest on eeldatavasti ühised kõigile, kes proovivad kõigest väest oma elu heaks elada. Mulle tundub, et selliste mittetavaliste inimeste soov rõhutada oma majanduslikku võimekust või vaimset ulatust ei ole soov olla õnnelik. Ma näen liiga tihti, et see on soov tunda ennast paremana kui teised, kuigi jutt on magusa äärisega õnneloba. Inimesed on kõik ühemõtteliselt ühesugused loomad. Justnimelt loomad seepärast, et KÕIGIL meil on evolutsiooniliselt sees nõue tõestada ennast teiste seas. Me kõik peame olema milleski teistest paremad ja elujõulisemad. Seepärast ma ei usu ükskõik mis juttu ennast erilisteks pidavate inimeste suust nende õnne ja materiaalse sidumatuse teemal ja teisest äärmusest asjadest vaimustuvate inimeste teemal. Küsimus on igaühe puhul ainult selles, millega end upitama hakata, just iseenda jaoks. Ma ei pane asjadega uhkeldajale rohkem pahaks kui „õnnepüüdlikule jutupuhujale”, sest vaadates tõele näkku, ajavad nad sama asja taga. Ma usun, et tegelikult on neil ainult pisike IQ ja eelistuse vahe. Pean silmas seda, et igaüks leiab oma väljundi vastavalt oma intelligentsile ja sellest lähtuvalt teisejärgulise väljundi meeldivuse seisukohast. Kõiki meid lükkab edasi evolutsioon ja lapselik mängurõõm, me valime valdkonna, milles tunneme end kõige paremini ja siis uurime sealt välja sümpaatseima temaatika. Sellest saab meie leivanumber ja meie filosoofia. Vahel inimesed saavad vanemaks ja muutuvad ja neile jääb vanast motivatsiooniks väheks, see on see koht, kus me hakkame oma teooriat ja oma tõde sügavamalt otsima. Kurb on asjajuures see, et kui meie hetketõde end ammendab, valdab meid kohutav tühjus ja segadus, seejärel tuleb õnneks jõuline motivatsioon ja tugev mõtestatus. Sarnaselt aju pahade mälestuste blokeerimisega, et inimesel kergem elada oleks, otsime me sügavama/uue tõe ja püüame kiiresti selle tühimiku unustada. Sest ega ju ometi minuga sellist naeruväärset asja juhtunud, ma ikka tean mida elult tahan ja mul on kõik suurepäraselt paigas! Meie sisemine eetika on võti, mis määrab puhvri suuruse. See puhver on üks suur kogum mõtteid ja arvamusi elu ja iseenda kohta, aga need pole tavalised mõtted. Sinna puhvrisse lähevad ainult need mõtted, mida me kõige sügavam sisemus vastu ei suuda võtta – sest need on valed. Ma räägin enesepetmisest, upitamisest, evolutsioonist. Aegajalt saab me puhver täis, me tundsime end heana ja me leidsime, et elu on paigas – me nägime, et elu on parem kui nii mõnelgi teisel. Järgneb mõni saatuslik pühapäev, puhkepäev kõigest argisest ja eelkõige olelusvõitlusest. Neil pühapäevadel muutub puhver väiksemaks, sest pühapäevadel kipume me iseendisse sügavale sisse jõllitama. Me saame aru, et meie enesepettuse ja õnnekinnituse püüd ja ebatasasused on liiga suureks paisunud, need ajavad üle ääre ja me mõtleme endale uueks nädalaks uued motivaatorid. Peaaegu kõik meist on sellised. Muuseas, ma olen vägagi kindel, et suurte elamuste otsimine ja kõigele elus suurte nõudmiste esitamine süvendab meie enesepettust. Suur lootus, suur ootus ja me elamegi ainult selle nimel. Teeb siis mõne eesmärgi või soovi saamine meid õnnelikuks? Ei tee ju.

Ma tahaks meelde tuletada, eelkõige iseendale, et mida suuremaid elamusi on kogetud, seda rohkem peab meenutama väikeseid. Suuri elamusi ja tundeid on vähe ja neid ei saa sageli kogeda, vastasel juhul me ei hindaks neid enam. Ma ei usu, et keegi on oma asju kangesti taga ajades õndsaks saanud. Ma usun hoopis seda, et need, kes liiguvad oma eesmärgile teadlikult ja tasapisi, unustamata sealjuures väikseid rõõme, on palju toredamad ja paremad inimesed – sest nad on õnnelikumad. Ka iga väike asi on kunagi olnud suur ja pakkunud rahuldust, märgakem iga väikest imet ja pisiasja, hinakem neid. Point ei ole väga vähesega rahuldumine, kindlasti peaks ka suuri asju tahtma/tegema, aga tõeline vabadus seisneb võimalikult vähese tahtmises ja kõige pisemate asjade hindamises. Kõigepealt võiks likvideerida need asjad, mis meid aegajalt katki teevad. Heaolu ei ole suuruses, heaolu on kõige pisimates asjades ja paha puudumises. Great things com to those who wait! Ootamise ajal ainult ei tasuks end päris unne lasta. Öeldakse, et inimese elu ja olu sõltub kõige rohkem mõtlemisest, see tõstab meid kõrgemale ja vahel lükkab allapoole ka. Me kipume ikka kõike paremaks mõtlema ja endale elu kergemaks tegema, selleasemel, et mõelda oma sisemisest eetikast ja kaaluda hoolikalt, mida endale lubada ja mida mitte.

Mulle meeldib purjetada ja ma tahaks kõige paremini purjetada. Mulle meeldib, et purjetamises ei saa petta. Ainus võimalus võita, on teha loodusega kõige paremat koostööd, õppida teda tundma nii füüsiliselt kui vaimselt, tunnetada loodust ja võita koos sellega. Merel on mu koht, sest meri on aus ja võimas. Kindlasti ei jäta ma samas töötamist, materiaalsuse tagaajamist, sest ma tahan ka mõnedest parem olla, ma tahan olla piisavalt palju parem, et lubada endale üks kena kodu kesklinnas ja teatrisse sõitmiseks mugav auto pepualla. Ma ei häbene seda ja tunnistan endale.

Ma luban endale päris tihti, et ma ei unusta tähelepanu pööramast igas päevas olevatesse pisiasjadesse, sellepärast mulle meeldibki vahel lihtsalt leiba süüa. Leib on must ja eesti oma, see on hea ja mõnus. Lihtsalt leib :D

P.S. ma luban, et ma kunagi hakkan pikemalt kirjutama. Ma juba isegi näen, et ma ei kirjuta mõtteid piisavalt lahti. But I think I’m getting better though :D