Noore Kuke Päevik

Kunagi ammu mõistsin ja tundsin, et närvi ma ei viitsi enam minna. Nüüd ma mõistan, et ma ei viitsi närvilisi enam tähele panna ja kõik ebaoluline on muutunud tähelepandamatuks müraks. See varem tähelepandud foon on asendunud rõõmuga päikesepaistelise ilma või mõne sõbraliku naeratuse üle. Mu tähelepanu enam ei kulu aega ja õhku, ma olen hakanud seda teadlikult kulutama ja fokuseerima end eesmärkidele. Ma ei taha enam oma eesmärkide saavutamisel kellelegi nõudmisi esitada või loogilist jõudu kasutada ja argumenteerida. Ma tahan inimesi õigete küsimustega õigele poole suunata ja nendega koos minna ning jätta olevikust välja need, kes pole võimelised kaasa tulema. Eelkõige olen ma hakanud rohkem rõõmu tundma mõnusate inimestega suheldes, ma olen neid nüüd märksa rohkem oma ümber kohanud.