Veel pealkirjatu, aga tegelikult pealkirjaga

Acedia - seitsmes surmapatt - laiskus. Ma ei ole päris hästi aru saanud surmapatu mõistest. Mõne patu aspektist, nagu kõnealusegi puhul, ei saa päris hästi elu defineerida. Milline õigus on vahet teha ja elul ja surmal kui laiskust surmapatuks nimetada? Kas laisk elu on üldse elu ja kas selline elu on parem kui mitte eksisteerida? Budismi järgi on laiskus traditsioonilisemaid põhjusi hinge äratamise teel. Surmapatuselt hingetu? Mõttelage? Virelev?
Ma pole eales kohanud raskemat tööd kui laiskus, süütunne iseenda ees ja hingetühjuse ilmingud pole just igapäevaselt kerge taak kaasas kanda. Veel raskem on end koorma alt välja nihverdada ja mööda mäekülge alla veeredes pidurit panna. Mis tähendab üldse raske? Kas see on ühel õnnetul päeval avastada, et olen nii palju vett lasknud merre voolata või see on oma pisikese tammi punumine? Kas tolles päevas tagasi vaadates on raske oma tegematust taluda või võtta kokku oma jõud ja midagi muuta? Ma kaldun arvama, et acedia on siiski õigustatult surmapatt, elamine ei ole väärt ega õigustatud ilma ELAMATA. See selleks, just a thought.
Täna on neid päevi, kus ma tunnen, et kõik on kerge. Alati ei pea kõik kergelt tulema ja enamasti tulegi. See ei häiri mind eriti, äkki peaks? Ma tunnen oma laiskust, ma ei kasuta ära oma kergeid päevi. Mulle meeldib neil päevadel lihtsalt olla ja puhata. Ma loodan, et varsti tuleb see päev, kus ma tunnen kergust muutuda ja arendada oma mina ise olemist. See ei tule mul veel piisavalt hästi välja.