Vahel teeb mõtlemine tervisele head

Mul on perioodilisustabelis kolm elementi. Need esindavad olekuid: sisekaemus, väliskaemus, rahuolu(ei, ükski neist ei kirjelda vähemal ega rohkemal määral rahulolu seisundit). Igaljuhul ma täheldan tavaliselt väliskaemuste olekus kõige rohkem seoseid nii välismaailmas kui sisemaailmas. Minumeelest isegi veidi intrigeeriv, et enamik sisemuutusi leiab aset väliskaemuses, justkui seisaks silmadega iseendast tagapool mõne meetri ja nähes kõike kenasti kõrvalt. Ilmselt subjektiivsuse ja objektiivsuse omavaheline suhe on isikust sõltuvate relatiivsete omadustega hetkeolekust lähtudes päris heal järjel. Ega see üldistamine ja kergekäelisus polegi vist alati kõige kurja juur, pigem teatud konditsioonis tajutuna hoopis siira objektiivse rahuolu allikana suur väärtus omaette - ma suudan, ma tean, ma näen, ma MÕISTAN - ning õigustatult ja ausalt. Samuti on selle elemendi üks omadusi tugev õnnetunne, mõnikord näilik, mõnikord tõeline. Igaljuhul on ta rangelt olemas ja nii nali kui naps käsikäes osavate suhtlusmaneeridega libisevad üle huulte. Aint that a bliss? :D
Eks igal elemendil ole omad head ja vead. Hetkel hakkasin ma kirjutama ajendatud küsimusest, kas sisekaemuse võimaldatud sügavus on teadlikult saavutatav ka välismaailmale keskendudes? Ma ei tea tõesti kindlasti vastust ent midagi ma aiman - ega vist ole küll. Muuhulgas tekkis mul küsimus perioodide vaheldumise kohta, kas poleks mitte lihtsam valida midagi ja sellega jääda? Selgelt olen ma neis perioodides täiesti erinev inimene nii väliselt kui sisemiselt. Olen päris kindel, et tasakaalu nende kahe vahel pole. Mulle tundub, et enamik inimesi pigem kalduvad kuhugi poole rohkem ja neile võib sellest lähtuvalt ka mingeid jooni omistada.
Lugesin mõniaeg tagasi draamas vaadatud "Kiirgava Linna" kohta teatermuusikakinost arvustust, kus väideti, et sisekosmose väljakujunemine ja üleüldisemalt oma elusse sisseelamine võib võtta poole elueast. No keegi pole seda vast mõõtnud, aga ilmselge, et üleöö ei juhtu oma valikute ja raja nüansside tunnetamisel mitte mõhkugi.
Tähendab see, et tõelise sisseelamise ja kujunemise eelduseks on valimine, millised elemendis ma olla tahan? Ma kaldun arvama, et iga tegemata valik piirab selle väljaelamise potensiaali ja arvestades globaliseeruvas maailmas levinud tugevat spetsialiseerumist soodustab keskkond igati nende valikute võimalikult varast tegemist. Aint that a bitch? :D

Kirjutamise üks suur eelis on oma mõtete struktureerimine ja nagu üldistamisel kombeks, lubab ülevaate tekkimine teha uusi järeldusi ning sünnitab värskeid ideid. Kui nüüd aus olla, siis kirjutamise teine ajend oli "being overserious is a serious overkill" ja mida enam ma selle jutuga lõpule lähenen seda kindlam ma selles olen.