Sipelgas

Ma olen pisike sipelgas ja kõnnin puu poole, kaugelt tundub see puu hiigelsuur, lõputu arv oksi ja lehekesi. Hakkan kindlalt mööda tüve ülespoole rühkima, siht silmaees - tahan jõuda mõnusale lehekesele päikest nautima. Esimeste oksteni jõudes näen, et tee viib vaid okstesse, tüvi lõppes ära. Loomulikult valin oska millega jõuan kõige sirgemat teed pidi kõrgele ja unistusele lähemale. Siblin julgelt hiiglasliku puu teise kolmandiku algusse välja ja ootamatult avastan, et oksi on ümber nii palju tekkinud ja rägastikust ei saagi enam sotti. Istun hetkeks ja üritan mõelda ning meenutan, et eemalt paistis see palju kergem. Praegu ei paista enam sirgeid oksi, kõik on kõverad ja väikeste viperustega! Ma saan aru, et pean kindlasti teekonda jätkama ja tunnen end liblika tiivalöögi efektiga rinda pistmas. Mõistan, et kui lähen mööda mõnd oksakest veidi ülespoole ja näen kuhu see täpsemalt viib, siis suudan juba kindlalt öelda, kas see on õige oks. Samas teised oksad tunduvalt sealt veidi kõrgemal nii kauged, et nendele enam hüpata ei jõuaks ja oleksin sunnitud teed jätkama ja proovima edaspidi paremini valida. Sitt niff see sipelga elu.