Teaduskondlik kraav
Ülikool on üks suur auk, kuhu võib teadmata sisse komistada...
Õpin Tallina Tehnikaülikoolis informaatika kolmandal kursusel ja enamik õppekavast on edukalt läbitud. Ma teadsin juba keskas, et IT on minu thing ja muid valikuid tollal polnudki(praegu tahaks midagi veel, pea on mõtteid täis.) Igaljuhul astusin ma informaatikasse oma IT huvi tõttu, arvutiasjandus ikka sümpatiseeris ja tuli hästi välja ka. Algus oli humanitaarkooli õpilasele ränkraske ja siht kippus silmeees hajuma. Lisaks noore inimese soov ise majandada ning kõikvõimalikud teelesattunud tööd tegid kogu moosi parajalt keeruliseks.
Kõigele muule vaatamata ei olnud kooli mittelõpetamine ega eriala vahetamine kergema vastu mingitki kaalumist väärt. Mida ma aga tollal päris lõpuni ei mõistnud oli fakt, mis eriala ma TÄPSELT ikkagi õpin.. Nojah, progemine, infosüsteemid, tarkvara ja veebindus jne. aga sellise kooli puhul nagu seda on TTÜ, polnud asja sisu kaugeltki ainekaartide küllalt abstraktses sisust ja õppekava kirjeldusest paista. See mis välja paistab on akadeemiline sisu, kuiv teadmine ja oskus a la kingsepp/treial/konveier. See on piir, kustpeale ei ole veel märkimisväärset vahet teha rakenduslikul kõrgharidusel ja *korralikul* haridusel. Teeviit, õppekava nõustaja, tuttavad tudengid või kes pagan iganes ei saa lõppkokkuvõttes anda erialast ja ülikoolist teadmist või aimu 'what's it all about?' Seda noore keskkoolipoisi kaine mõistus ei oska küsida veel, ta ei tea mis olemas, mis mitte, rääkimata teadasaamise soovist.
Ma tahaks jõuda lähemale asjale tuumale, et kolmandal kursusel olen tasapisi hoomanud TTÜ informaatika eriala õiget sisu. Hetkel on mul 80 AP kandis ja kevadeks 100+ ehk siis tegelen juba puhaste erialaainetega. Alles nüüd hakkan ma mõistma informaatika eriala, ma ei teagi kuidas seda võiks nimetada, filosoofiat, meelsust või pointi.
Ma ei imesta, et ma esimesel kursusel väga ei viitsinud koolisse süveneda, suht igavad ja üldakadeemilised ained ja mõte pigem uitas ringi, et kuidas paremini elada. Praegu ma käin loengus hea meelega ja ma ei viitsi konspekteerida kuna mulle meeldib õppejõule silma vaadata ja kuulata kõike, mida tal öelda on. Tema ideid aine raames ja peale selle, kuna TTÜ on selline vahva kool, kus on lihtsalt Eesti tehnoloogia parim tase(no offence tartlased aga tulevik on ttü päralt.) Ideed ja filosoofia, mida minu eriala õppejõud kaasa annavad, on minu jaoks tähtsam kui vahend ja oskus midagi realiseerida. Miks üldse peaks midagi tegema, kui pole päris õigesti teada mida ja kuidas võiks teha... No progeda oskame ja praktilise vajaduse paneme kah paika, kõik töötab hästi ja inimesed on rahul. Küsimus on üldisemas inimese ja ühiskonna olemuses - arengus. Mida ja kuidas teha paremini, millest võiks lähtuda, kas praktilisest vajadusest või liita sellele fantaasia ja maksimaalne võimalik arengupotensiaal? Hiljem nokib mõne konkreetse näite ka valmis.
Kuidas see siis nüüd siduda jutu algusega.. Ma ei tea ju sisse astudes milline võiks eriala filosoofilisem või üldisem tuum üldse olla, see ei paista kuiva teooria vahelt absoluutselt parimagi tahtmise juures välja. Seda pole võimalik teada, seda teavad vaid üldisemat pilti nägevad inimesed ehk õppekava läbinud, sealjuures lahtiste meeltega läbinud inimesed. No ma ütlen, kirjutage magna chartasse nõue, et eriala lõpetajad võtaksid end kokku ja analüüsiksid eriala ja kirjutaksid muljed ja võtaksid asja kuidagit pidi kokku. Ülikooli asi on anda õpilasele vahendid ja teadmised, aga ülikooli teeb suurepäraseks õppejõudude ideekogum, mis loodetavasti saab igale tundengile kaasa.
Rakendus on kingsepa rakendus, seal teoorias võiks olla samahea, aga reaalselt ei ole. Kraadiharidus on piisavalt üldine mõnes osas, et anda edasi ideoloogiat. Ma hindan TTÜ infotehnoloogiaerialasid väga kõrgelt, kuna nende õppejõudude visioon ja ideed on vähemalt maailmatase, tänu sellistele inimestele on meil Skype ja X-Tee, änu sellistele inimestele on Eesti kõrgelt hinnatud IT riik maailmas, esirinnas. Kui ma oleks seda teadnud TTÜsse astudes, oleks ma tõenäoliselt püüdnud märksa rohkem pingutanud esimesel kursusel ja lõpetanud kooli kolme aastaga, seevastu hakkan 4ndal kursusel oma fanu mata ja fysa võlgu klaarima...
Kusjuures, las see mina nüüd olla rahus. Suures plaanis asja vaadates on sisseastumise ja üldse ülikooli puhul kehtiv kurb fakt, et reegel on INFOSULG. Informaatikat ja kindlasti ka muid raskemaid erilasid lõpetab 3 aastaga ca 20% õpilasi ja kolmandik suudab üldse sel alal lõpetada ja sellega hiljem elus tegeleda. Statistika on ilmselgelt nutune õpilastele ja veelenam riikliku tellimuse seisukohast ja tööturust jne elementide aspektist. Tõelisi spetsialiste on vähe ja neid ei saagi sedasi piisavalt juurde tekkida. Inimesel pole praeguse seisuga võimalik teada eriala pointi, sest seda inffi ei ole praktiliselt võimalik saada. Siin on ainus lahendus - õppekavadele kommentaarid, ametlikud sellised. Koolide komisjonide poolt koostatud kogumid ning kenas vormis, igale sissestujale ja huvilisele netti ja mujale saada.
Kui nüüd veel laiemas plaanis vaadata, siis maailmamõistes eliithariduse hindamine on minu infosaadavusest lähtuses parajalt suur null. Ma ei tea ju Harvardi ega Oxfordi haridusest muffigi muud kui õppekava. Millest tuleb see hiilgus ja aupaklikkus. Vblla seal õpivad lihtsalt väga targad inimesed, kes hiljem väga edukaks osutuvad, sõltumata õppejõududest ja kooli ideoloogiast? Fakt on see, et we never know ja teine kurb fakt on see, et ülikoolide ja erialade valijad on parajas infosulus. Suur väljalangevus ja inimesed, kes tegelevad hiljem oma erialast maailmakauge elualaga on sellisel juhul paratamatus, ei ole ju mingi ime. Selle teema võiks vabalt panna üliõpilasesinduste südamele ja ma tunnen, et seal võiks midagi reaalselt ära teha. Sest ma tahan, et kõigil oleks võimalik sarnaselt minule leida endale eriala, mida nad hindaksid ja mis neile täielikult sobiks, JA SEDA TEADLIKULT.
Ma ei taha selle jutuga teha keskmist sisseastujat või tudengit lolliks tembeldada, igaüks ju teab ise mis talle sobib, mis mitte. Samas on väga hea tahtmise juures kõigest võimalik aimu saada, iseasi kas see on ratsionaalne vaev. Vblla puudutab kogu jutt vaid küllalt kitsast erialade ringi aga fact remains, värk on nõrk. Asja võib vaadata nii ja naa, kuid ma usun, et süsteem võiks teha selle vaatamise pulli üheseks. Selliseks, kus ei tekiks vajadust mõelda, 'what it is about?' Siht silme ette ja julgelt tulevikku!
Õpin Tallina Tehnikaülikoolis informaatika kolmandal kursusel ja enamik õppekavast on edukalt läbitud. Ma teadsin juba keskas, et IT on minu thing ja muid valikuid tollal polnudki(praegu tahaks midagi veel, pea on mõtteid täis.) Igaljuhul astusin ma informaatikasse oma IT huvi tõttu, arvutiasjandus ikka sümpatiseeris ja tuli hästi välja ka. Algus oli humanitaarkooli õpilasele ränkraske ja siht kippus silmeees hajuma. Lisaks noore inimese soov ise majandada ning kõikvõimalikud teelesattunud tööd tegid kogu moosi parajalt keeruliseks.
Kõigele muule vaatamata ei olnud kooli mittelõpetamine ega eriala vahetamine kergema vastu mingitki kaalumist väärt. Mida ma aga tollal päris lõpuni ei mõistnud oli fakt, mis eriala ma TÄPSELT ikkagi õpin.. Nojah, progemine, infosüsteemid, tarkvara ja veebindus jne. aga sellise kooli puhul nagu seda on TTÜ, polnud asja sisu kaugeltki ainekaartide küllalt abstraktses sisust ja õppekava kirjeldusest paista. See mis välja paistab on akadeemiline sisu, kuiv teadmine ja oskus a la kingsepp/treial/konveier. See on piir, kustpeale ei ole veel märkimisväärset vahet teha rakenduslikul kõrgharidusel ja *korralikul* haridusel. Teeviit, õppekava nõustaja, tuttavad tudengid või kes pagan iganes ei saa lõppkokkuvõttes anda erialast ja ülikoolist teadmist või aimu 'what's it all about?' Seda noore keskkoolipoisi kaine mõistus ei oska küsida veel, ta ei tea mis olemas, mis mitte, rääkimata teadasaamise soovist.
Ma tahaks jõuda lähemale asjale tuumale, et kolmandal kursusel olen tasapisi hoomanud TTÜ informaatika eriala õiget sisu. Hetkel on mul 80 AP kandis ja kevadeks 100+ ehk siis tegelen juba puhaste erialaainetega. Alles nüüd hakkan ma mõistma informaatika eriala, ma ei teagi kuidas seda võiks nimetada, filosoofiat, meelsust või pointi.
Ma ei imesta, et ma esimesel kursusel väga ei viitsinud koolisse süveneda, suht igavad ja üldakadeemilised ained ja mõte pigem uitas ringi, et kuidas paremini elada. Praegu ma käin loengus hea meelega ja ma ei viitsi konspekteerida kuna mulle meeldib õppejõule silma vaadata ja kuulata kõike, mida tal öelda on. Tema ideid aine raames ja peale selle, kuna TTÜ on selline vahva kool, kus on lihtsalt Eesti tehnoloogia parim tase(no offence tartlased aga tulevik on ttü päralt.) Ideed ja filosoofia, mida minu eriala õppejõud kaasa annavad, on minu jaoks tähtsam kui vahend ja oskus midagi realiseerida. Miks üldse peaks midagi tegema, kui pole päris õigesti teada mida ja kuidas võiks teha... No progeda oskame ja praktilise vajaduse paneme kah paika, kõik töötab hästi ja inimesed on rahul. Küsimus on üldisemas inimese ja ühiskonna olemuses - arengus. Mida ja kuidas teha paremini, millest võiks lähtuda, kas praktilisest vajadusest või liita sellele fantaasia ja maksimaalne võimalik arengupotensiaal? Hiljem nokib mõne konkreetse näite ka valmis.
Kuidas see siis nüüd siduda jutu algusega.. Ma ei tea ju sisse astudes milline võiks eriala filosoofilisem või üldisem tuum üldse olla, see ei paista kuiva teooria vahelt absoluutselt parimagi tahtmise juures välja. Seda pole võimalik teada, seda teavad vaid üldisemat pilti nägevad inimesed ehk õppekava läbinud, sealjuures lahtiste meeltega läbinud inimesed. No ma ütlen, kirjutage magna chartasse nõue, et eriala lõpetajad võtaksid end kokku ja analüüsiksid eriala ja kirjutaksid muljed ja võtaksid asja kuidagit pidi kokku. Ülikooli asi on anda õpilasele vahendid ja teadmised, aga ülikooli teeb suurepäraseks õppejõudude ideekogum, mis loodetavasti saab igale tundengile kaasa.
Rakendus on kingsepa rakendus, seal teoorias võiks olla samahea, aga reaalselt ei ole. Kraadiharidus on piisavalt üldine mõnes osas, et anda edasi ideoloogiat. Ma hindan TTÜ infotehnoloogiaerialasid väga kõrgelt, kuna nende õppejõudude visioon ja ideed on vähemalt maailmatase, tänu sellistele inimestele on meil Skype ja X-Tee, änu sellistele inimestele on Eesti kõrgelt hinnatud IT riik maailmas, esirinnas. Kui ma oleks seda teadnud TTÜsse astudes, oleks ma tõenäoliselt püüdnud märksa rohkem pingutanud esimesel kursusel ja lõpetanud kooli kolme aastaga, seevastu hakkan 4ndal kursusel oma fanu mata ja fysa võlgu klaarima...
Kusjuures, las see mina nüüd olla rahus. Suures plaanis asja vaadates on sisseastumise ja üldse ülikooli puhul kehtiv kurb fakt, et reegel on INFOSULG. Informaatikat ja kindlasti ka muid raskemaid erilasid lõpetab 3 aastaga ca 20% õpilasi ja kolmandik suudab üldse sel alal lõpetada ja sellega hiljem elus tegeleda. Statistika on ilmselgelt nutune õpilastele ja veelenam riikliku tellimuse seisukohast ja tööturust jne elementide aspektist. Tõelisi spetsialiste on vähe ja neid ei saagi sedasi piisavalt juurde tekkida. Inimesel pole praeguse seisuga võimalik teada eriala pointi, sest seda inffi ei ole praktiliselt võimalik saada. Siin on ainus lahendus - õppekavadele kommentaarid, ametlikud sellised. Koolide komisjonide poolt koostatud kogumid ning kenas vormis, igale sissestujale ja huvilisele netti ja mujale saada.
Kui nüüd veel laiemas plaanis vaadata, siis maailmamõistes eliithariduse hindamine on minu infosaadavusest lähtuses parajalt suur null. Ma ei tea ju Harvardi ega Oxfordi haridusest muffigi muud kui õppekava. Millest tuleb see hiilgus ja aupaklikkus. Vblla seal õpivad lihtsalt väga targad inimesed, kes hiljem väga edukaks osutuvad, sõltumata õppejõududest ja kooli ideoloogiast? Fakt on see, et we never know ja teine kurb fakt on see, et ülikoolide ja erialade valijad on parajas infosulus. Suur väljalangevus ja inimesed, kes tegelevad hiljem oma erialast maailmakauge elualaga on sellisel juhul paratamatus, ei ole ju mingi ime. Selle teema võiks vabalt panna üliõpilasesinduste südamele ja ma tunnen, et seal võiks midagi reaalselt ära teha. Sest ma tahan, et kõigil oleks võimalik sarnaselt minule leida endale eriala, mida nad hindaksid ja mis neile täielikult sobiks, JA SEDA TEADLIKULT.
Ma ei taha selle jutuga teha keskmist sisseastujat või tudengit lolliks tembeldada, igaüks ju teab ise mis talle sobib, mis mitte. Samas on väga hea tahtmise juures kõigest võimalik aimu saada, iseasi kas see on ratsionaalne vaev. Vblla puudutab kogu jutt vaid küllalt kitsast erialade ringi aga fact remains, värk on nõrk. Asja võib vaadata nii ja naa, kuid ma usun, et süsteem võiks teha selle vaatamise pulli üheseks. Selliseks, kus ei tekiks vajadust mõelda, 'what it is about?' Siht silme ette ja julgelt tulevikku!
posted by vigri | 27.1.06
|
0 comments
