Aja hinne

Täna, üle pika aja, puhkasin jälle. Olin voodil pikali ja vaatasin toas ringi, täielikus vaikuses. Mitte üht heli ei olnud ja lülitasin ennast täiesti välja, kõigest. Hea oli olla, ei üht mõtet ega heli. Sedasi hakkas tõeliselt ümbrust tundma, nagu oleks seest läbi voolanud. Õnneks elan mõnusalt soojas kodus, siis võib endale säärast puhkamisviisi lubada.
Sooviks nii tihemini teha ja kahju on, et töö, trenn ja kooliasjad pidevalt üksteise otsas hunnikus on ja kõik mu iseendale mõeldud aja ära söövad. Loomulikult annan endale aru, et lõpetamata ülikool on mu enda laiskuse vili ja ega ma ajanappuse üle vinguda ei tohiks. Tuleb see asi korda ajada ja kohe läheb paremaks.
Sellises kiires tempos on erakordselt raske kvaliteetselt elada. No ei saa ju selle sõna tähenduselegi mõelda kui lõunasöögi maitset pole aega tunda, tuleb lihtsalt niipalju valida, et suust sisse läheks ja sellega rahulduda. Samamoodi käin ma tööl, ei mäletagi millal ma viimati jalgrattaga tööle läksin ja ilusat ilma ning karget hommikust õhku ja merevaadet nautisin. Mult isegi küsiti, miks ma nii lühikesi poste teen viimasel ajal. Ma ei oskagi millegi muuga põhjendada, kui et mul on rõõmus meel kui saan aega üleüldse mingeid emotsioone tunda ja need kirja panna, muidu elaksin nagu puunott. Aga emotsioonidest kaugemale ma ei jõua, asjadesse ma enam sisse ei vaata, hooman kaugelt ja sinna nad jäävad. Tunnen juba vaikselt selgusetuid asju kuklas kogunemas ja mulle ei meeldi intuitiivselt valikuid teha, hoolimata isegi sellest, et mul on väga hea intuitsioon. No see pole minulik igaljuhul, mulle meeldib asju teada ja neist aru saada, mõistmine on minu jaoks väga tähtis.
Pikk ja pilkane pime talv tähendab ilmselt senisest perioodist rohkem õhtuseid kodusolemisi ja vaba aega. Loodan väga, et saan sellegi talve Pirital elada ja õhtuti ringraja ääres suusatamas käia. Tühjad, aga sooja lambivalgusega kaetud suusarajad ja jõeorg on lihtsalt lummav pilt. Tunnen alati, et keha ja hing on seal kooskõlas, vaikuses saan mõelda ja rahulikult suusatehnikat harjutada. Tahaks hästi pikka ja lumist talve :)
Nagu ikka, õpetab elu ka udupäisemad elama. Sellistel kohadel on taju erksam ja mõistus selgem. Elamise, õnne ja iseenda kohta on võimalik soovi korral tajuda rohkem kui tervete tavaliste nädalate vältel. Ma tunnen jälle ära enda jaoks olulise, tunnen prioriteedide esile trügimist. Jääb üle vaid endale kindlaks jääda ja tänast õhtut meeles pidada niikaua kuni selle sisu minu jaoks oluline on.

Muuseas, mulle tundub, et mida kiiremini aeg läheb, seda kehvem on olnud selle ajaga tehtu. Mis Sina sellest arvad?

Sipelgas

Ma olen pisike sipelgas ja kõnnin puu poole, kaugelt tundub see puu hiigelsuur, lõputu arv oksi ja lehekesi. Hakkan kindlalt mööda tüve ülespoole rühkima, siht silmaees - tahan jõuda mõnusale lehekesele päikest nautima. Esimeste oksteni jõudes näen, et tee viib vaid okstesse, tüvi lõppes ära. Loomulikult valin oska millega jõuan kõige sirgemat teed pidi kõrgele ja unistusele lähemale. Siblin julgelt hiiglasliku puu teise kolmandiku algusse välja ja ootamatult avastan, et oksi on ümber nii palju tekkinud ja rägastikust ei saagi enam sotti. Istun hetkeks ja üritan mõelda ning meenutan, et eemalt paistis see palju kergem. Praegu ei paista enam sirgeid oksi, kõik on kõverad ja väikeste viperustega! Ma saan aru, et pean kindlasti teekonda jätkama ja tunnen end liblika tiivalöögi efektiga rinda pistmas. Mõistan, et kui lähen mööda mõnd oksakest veidi ülespoole ja näen kuhu see täpsemalt viib, siis suudan juba kindlalt öelda, kas see on õige oks. Samas teised oksad tunduvalt sealt veidi kõrgemal nii kauged, et nendele enam hüpata ei jõuaks ja oleksin sunnitud teed jätkama ja proovima edaspidi paremini valida. Sitt niff see sipelga elu.

Kastanid

Sul olid heledad kontsad ja seelik. 8.01 pidi 1PR minema ja me jõudsime õigeks ajaks peatusesse, aga buss hilines. Sa vaatasid peatuse kõrvale ja seal oli hulgi kastaneid puuotsast alla kukkunud. Sa tõid mulle kaks kastanit, ühe imetillukese ja ühe suurema. Mulle meeldisid need kastanid ja meeldivad siiani kui neid oma peos vaatan. See oli üks äraütlemata ilus hommik ja mulle jääb see igavesti meelde.

Elu käib imelikke radasid pidi

Vahel on tunne, et elu pole aus. Mitte, et ta oleks ebaõiglane, vaid seda, et inimesed ei oska elada ja iseenda vastu ausad olla. Ma ei teagi mida ma sellega öelda tahan ja kelle pihta ma seda ütlen.

Küll aga nägin ma täna enda juurest lahkumas maailma kõige ilusamat printsessi kõige enesekindlama ja kaunima rühiga. Igas liigutuses tundsin mingit teatavat kindlust ja soliidsust. Selline kindlus oli hoolimata mu enda kaotuse kurbusest kõige suuremat hingerahu tekitav pilt viimastel aastatel.

Sa oled mulle oma siiruse ja ehedusega õpetanud Elu väärtuseid, mida ma ennem ei näinud, sa oled mind muutnud paremaks inimeseks ja ma oskan paremini elada. Ma soovin, et terve maailm oleks Sinu peo peal.