Vahel teeb mõtlemine tervisele head

Mul on perioodilisustabelis kolm elementi. Need esindavad olekuid: sisekaemus, väliskaemus, rahuolu(ei, ükski neist ei kirjelda vähemal ega rohkemal määral rahulolu seisundit). Igaljuhul ma täheldan tavaliselt väliskaemuste olekus kõige rohkem seoseid nii välismaailmas kui sisemaailmas. Minumeelest isegi veidi intrigeeriv, et enamik sisemuutusi leiab aset väliskaemuses, justkui seisaks silmadega iseendast tagapool mõne meetri ja nähes kõike kenasti kõrvalt. Ilmselt subjektiivsuse ja objektiivsuse omavaheline suhe on isikust sõltuvate relatiivsete omadustega hetkeolekust lähtudes päris heal järjel. Ega see üldistamine ja kergekäelisus polegi vist alati kõige kurja juur, pigem teatud konditsioonis tajutuna hoopis siira objektiivse rahuolu allikana suur väärtus omaette - ma suudan, ma tean, ma näen, ma MÕISTAN - ning õigustatult ja ausalt. Samuti on selle elemendi üks omadusi tugev õnnetunne, mõnikord näilik, mõnikord tõeline. Igaljuhul on ta rangelt olemas ja nii nali kui naps käsikäes osavate suhtlusmaneeridega libisevad üle huulte. Aint that a bliss? :D
Eks igal elemendil ole omad head ja vead. Hetkel hakkasin ma kirjutama ajendatud küsimusest, kas sisekaemuse võimaldatud sügavus on teadlikult saavutatav ka välismaailmale keskendudes? Ma ei tea tõesti kindlasti vastust ent midagi ma aiman - ega vist ole küll. Muuhulgas tekkis mul küsimus perioodide vaheldumise kohta, kas poleks mitte lihtsam valida midagi ja sellega jääda? Selgelt olen ma neis perioodides täiesti erinev inimene nii väliselt kui sisemiselt. Olen päris kindel, et tasakaalu nende kahe vahel pole. Mulle tundub, et enamik inimesi pigem kalduvad kuhugi poole rohkem ja neile võib sellest lähtuvalt ka mingeid jooni omistada.
Lugesin mõniaeg tagasi draamas vaadatud "Kiirgava Linna" kohta teatermuusikakinost arvustust, kus väideti, et sisekosmose väljakujunemine ja üleüldisemalt oma elusse sisseelamine võib võtta poole elueast. No keegi pole seda vast mõõtnud, aga ilmselge, et üleöö ei juhtu oma valikute ja raja nüansside tunnetamisel mitte mõhkugi.
Tähendab see, et tõelise sisseelamise ja kujunemise eelduseks on valimine, millised elemendis ma olla tahan? Ma kaldun arvama, et iga tegemata valik piirab selle väljaelamise potensiaali ja arvestades globaliseeruvas maailmas levinud tugevat spetsialiseerumist soodustab keskkond igati nende valikute võimalikult varast tegemist. Aint that a bitch? :D

Kirjutamise üks suur eelis on oma mõtete struktureerimine ja nagu üldistamisel kombeks, lubab ülevaate tekkimine teha uusi järeldusi ning sünnitab värskeid ideid. Kui nüüd aus olla, siis kirjutamise teine ajend oli "being overserious is a serious overkill" ja mida enam ma selle jutuga lõpule lähenen seda kindlam ma selles olen.

Veel pealkirjatu, aga tegelikult pealkirjaga

Acedia - seitsmes surmapatt - laiskus. Ma ei ole päris hästi aru saanud surmapatu mõistest. Mõne patu aspektist, nagu kõnealusegi puhul, ei saa päris hästi elu defineerida. Milline õigus on vahet teha ja elul ja surmal kui laiskust surmapatuks nimetada? Kas laisk elu on üldse elu ja kas selline elu on parem kui mitte eksisteerida? Budismi järgi on laiskus traditsioonilisemaid põhjusi hinge äratamise teel. Surmapatuselt hingetu? Mõttelage? Virelev?
Ma pole eales kohanud raskemat tööd kui laiskus, süütunne iseenda ees ja hingetühjuse ilmingud pole just igapäevaselt kerge taak kaasas kanda. Veel raskem on end koorma alt välja nihverdada ja mööda mäekülge alla veeredes pidurit panna. Mis tähendab üldse raske? Kas see on ühel õnnetul päeval avastada, et olen nii palju vett lasknud merre voolata või see on oma pisikese tammi punumine? Kas tolles päevas tagasi vaadates on raske oma tegematust taluda või võtta kokku oma jõud ja midagi muuta? Ma kaldun arvama, et acedia on siiski õigustatult surmapatt, elamine ei ole väärt ega õigustatud ilma ELAMATA. See selleks, just a thought.
Täna on neid päevi, kus ma tunnen, et kõik on kerge. Alati ei pea kõik kergelt tulema ja enamasti tulegi. See ei häiri mind eriti, äkki peaks? Ma tunnen oma laiskust, ma ei kasuta ära oma kergeid päevi. Mulle meeldib neil päevadel lihtsalt olla ja puhata. Ma loodan, et varsti tuleb see päev, kus ma tunnen kergust muutuda ja arendada oma mina ise olemist. See ei tule mul veel piisavalt hästi välja.