Me defineerime end läbi teiste. Me oleme need, kes on meie ümber. Alati pole päris nii, kuid paika tundub pidavat mõttekaaslaste vajadus. Kindlasti me ei saa täielikult eksida, kui oleme ühel nõul oma sõpradega - meie viis elada on selline ja see on õige. Olgem me kõik kui tolerantsed tahes ja jättes igaühele vabaduse enda viis valida, peame enda oma ikka selleks õigeimaks. Noor nagu ma olen, näen ma oma sõpru tuttavaid alustamas teed oma edukuse mõõdupuul ronimiseks. Kummaline minujaoks on asjajuures see, et enamik meist üritavad mingit pidi edukad olla, mõistmata seejuures oma tegelikke väärtusi. Ehk ülekohtusena öelduna väidan, et hoolimata astutud sammudest oma elus tunnevad enamik minu tuttavaid end kindlana oma teel, kuid mina näen asja natuke teisiti. Ma näen, et paljudel puudub edukuse kõrval elurõõm. Asjade saamine ja soovide täitumine võib vist lükata materiaalse edukuse alla, ELU ilu ja rõõmu nautida oskamine on ka edukus. Kuhu jääb osa me elust, mis on alati meie ja hinges soe? Mida otsitakse ja mida annab oma materiaalse edukuse kumlinatsioon? Kas siis on parem naeratada kui oma kodus lilli kastad ja vaatad aias lapsi mängimas? Kas siis on parem oma naisega magada ja hommikuse särava päikesega tööle sõita? Ma leian, et ei ole. Ma ühtlasi leian, et polegi vaja seda rahakest nii palju. Kas ma olen valesti aru saanud, kui ma väidan, et ma tahan ainult enda jaoks elada, elurõõmu ja ilusate pisiasjade jaoks, elu enda tundmaõppimisele elada. Ei taha kedagi Tiibetisse mungaks sundida või askeetlikku elu elama, aga saab ju ka vähemaga hakkama. Nende asjadega, mis lubavad elu sügavamalt kogeda ja hoiavad me aega ja närvikulu kokku.
Mõeldes oma vajduste ja eesmärkide üle hoolega järgi, tundub mulle, et mu eesmärgid tulevad minu enda seest. Ma naudin oma elu ja ma olen sellega väga rahul. Ma saan purjetada ja tegeleda it'ga ja ma leian piisavalt aega, et kasvõi pealiskaudselt kogeda kõike huvitavat. Ma ei pea oluliseks seda, mis keegi minust arvab, justnimelt "meie arvame koos nii meil on õigus ja me oleme toredad" mõttemudeli valdavuse tõttu. Ma ei ela kuigi "argisel" tasemel, pühendan päris palju aega unistustele. Ma ei hooli sellest mõttekaaslaste kuuluvustundest ja olemisest osa mingist grupist. See ei anna mulle energiat, energiat annab mulle motivatsioon milleleian enda seest. Mulle teeb rõõmu kui näen, et ma ei mõtle oma mõtteid üksi, aga pea kunagi ei mõjuta teisitimõtleja minu mõtteid.
ETV näitas Bruce Leest dokfilmi. Taustaks öeldud niipalju, et mees õppis filosoofiat ja tegeles võitsluskunstide sügavam küljega, võib öelda, et mõtestas end läbi selle. Mulle jäi väga eredalt meelde tsitaat ühelt tema lemmikfilosoofilt(kelle nime ma ei mäleta - yjgjfjkhkös idamaa nimi). Ma igaksjuhuks ei tsiteeri ka, aga mõte oli selline - kindlus saab tulla ainult enda seest, teiste inimeste kaudu defineerimine on sisemise ebakindluse petmine, et kõik on hea. Ja ma ei oskakski seda teatud inimeste kohta paremini öelda. Minge nuusutakse õues vihma lõhna, lilli või kasvõi liimi - elu on ilus. Eelkõige on elu siiras, ta on selline nagu ta on ja teda ei saa petta ega teistsuguseks kujutada. Ta tungib südamesse halja ja jõulisena, meie interpretatsioon temast rohkemal või vähemal määral pettus. Ma sooviks ka Teisse rohkem siirust, rohkem enesekindlust rohkem elurõõmu.
Labane natuke, aga olgu - toon lihtsalt mõne suvalise näite. Sõda, surm, halvatus. Kaotades kõik, igatseme me vähimat, mis meil oli - elurõõmu. Tasub kõigesse süveneda, oma täies hiilguses, tajuda võimalikult reaalsena. Otsigem endas ja elus rohkem patriotismi, kõrgeid ideid, siirust ja rõõmu - me võlgneme selle oma eksistentsile.
Elagem ilule ja hingele.
