Lõpetuseks - aitäh lootuse eest

Täna on mul soov öelda aitäh inimestele. Lihtsalt aitäh selle eest, et Te jaksate kirjutada lehtedesse arvamuslugusid, et te aegajalt kirjutate oma kolumnides tõeliselt olulistel teemadel.
Eks vist kõik tea kui kerge on uppuda(või kukkuda, oleneb kes kui palju teeb) argirutiini. Ma tean, mis tunne on vihastada pisiasjade peale, sest vahel jääb neid nii põrgulikult palju mu teele ette, ma ei taha ega viitsi nendega tegeleda. Samas tean ma palju paremini kui mõnus on hetkeks seisma jääda ja mõelda 3 sammu tagasi ja tuletada meelde algne siht ja seejärel seada sammud uuesti - efektiivsemalt, rahulikumalt, teadlikumalt. Ma ei taha unustada ühelgi sammul kõige olulisemat - suurt pilti. Ma laskun detailidesse ja suurest pildist välja vaid siis kui vaja on. Mulle tundub, et enamik on oma pilguga koguaeg kuskil alumistes sfäärides, nihelevad oma väikeste rõõmude/muredega, oskamata tunda rõõmu suurest pildist. Justnimelt rõõm on see, mis tundub kaduvat pisimuredega - need kuhjuvad ja tüütavad lihtsalt. Sellelt lähtuvalt tahan ma küsida ühe olulise küsimuse - kes keelab meil hetkeks oma ajutiselt allatõmmatud tuju unustada ning likvideerida kõik oma pisikesed mõttetud mured ja vaadata neist lihtsalt ÜLE? Mitte lasta end häirida pisiasjadest, vaid näha suures pildis siiski head? See on rohujuure tasand, igaüht piirab tema enda seatud akna suurus. Kahjuks pole mõeldav harju keskmiselt inimeselt isiklikult astmelt lokaalsele või lokaalselt astmelt globaalsele astmele kolida. Aga trend vihjab sinnapoole ju küll?! See trend nimelt, on tulnud (vist) suuresti tänu arvamuslugudele ja kolumnidele ja blogidele jne. mitte-uudistest kirjutajatele. Mõtleme olulisele!
Rahval raha nagu elementaarses koguses isegi oleks, põhivajadused on esmapilgul more-less rahuldatud. "Kuhu edasi" prevaleerib ja seal mängib suurt rolli teenäitajate oskustest. Ma arvan, et ma ei eksi, väites, et Eesti liigub väikeste sammudega kvaliteedi suunas, teaduspõhise majanduse ja püsivate väärtuste teadustamise suunas. Ilmselt tähendab see, et inimesed on väsinud küünilisusest ja ihnusest, lootuse vähesusest. Ma tunnen, et vargsi hiilib lähemale uus aeg, kus inimesed mõtlevad lisaks tee andmisele ka sellele, kui palju nende auto summutist tossu tuleb meie rohelisse maailma ja kas nende auto on puhas eelkõige seest või väljast.
Siiras rõõm on näha, et tekib juurde inimesi, kes pole kaotanud lootust teistesse, vaid leiavad seda ainult juurde. Ma vist olen üks neist.. (lahtiütlus - ma ei pea ennast kaugeltki mingiks valgustajaks ega kirjutamiselt sarnaseks neile kellele aitäh ütlen)
Mul on tunne, et kõik saab veel väga hästi korda ja selleks ei lähegi üldse liiga kaua! Uued jahimaad on mõnusamad ja siia ma enam ei kirjuta. Miski ei häiri enam piisavalt, et panna mind kirjutamiseks sobivalt mõtteid korrastama. Rõõmustada ma siia kah ei soovi enam. Lihtsalt ei tunne enam vajadust kirjutada, tahaks parem lugeda ja õppida ja treenida ja töötada ja tegeleda ainult huvitavate asjadega ja kallistada oma naist.

Soovin lugejale rohkelt kvaliteetsisu ja harmooniat.