See on see, et otsid prille - prillid peas!

Ma kirjutan nüüd. Mul on häbi mind kirjutama pannud ajendi pärast ja proovin seda saladuses hoida.
Täna kirjutan ma iseendast, ei midagi kellestki teisest, ei midagi väljapoolt mu õnnelikkust. Täna ma avastasin, et ma olen õnnelik ja ma olen ühtlasi vaba! Ma olen vaba egost ja ma olen vaba olelusvõitlusest. Ma lõppude fakin lõpuks sain aru, mis teeb mind õnnelikuks. Ma isegi saan aru põhjustest, mis on mind sellest varem eemal hoidnud. Ma olen oma teed 22 aastat kiirustades kõndinud, jooksnud ja pingutanud, vahel ka proovinud väliselt uimerdades, ent oma peas kiirustades juba kohale jõuda ja selgeks saada mõne tüki.
Tõelisus on see, et mu kõige suuremad mõistmised on tulnud hetkedel, mil ma ei mõtlegi midagi. Täna töölt koju sõites autoga, õhtul filmi passides, eelnevatel õhtutel rahulikult voodis magama jääda proovides. Need on olnud pühapäevad mu sees, puhkused mu intelligentsist, vabad hetked mu hinges. Neil hetkil olen ma kulgenud tunnetades, lihtsalt mõttetult jälgides elu ja inimesi enda ümber.
Uskumatu kui väikesed asjad võivad maailmapalju öelda ja muuta. Eemalt vaadates sama loogiline nagu tagurpidi rippuv karusell, kus inimesed peavad küljes rippuma. Lähemale minnes paistab selgelt, et nii ongi hea. Ma ei oska seda oma õnne sõnadesse panna, aga ma tean, et olen tõeliselt vaba kõigest, mis mind kinni on hoidnud selleni jõudmisel. Ja ma tean veel eriti hästi mida ma hindan. Ma hindan häid inimesi ja elu, ma hindan inimeste voorusi, ma hindan kunsti ja ilu, kõike mis on tunnete ja tunnetusega seotud. Ma mõistan, et kõige hea ja kasuliku kõrval toob intelligentsus pea kõigi puhul kaasa midagi tumedat ja sünget. See ei sobi kokku inimese hingega, paneb meid kannatustesse oma külma ja kaalutleva olemusega. Olgem ausad, kuiv intelligents on külm ja kõle, karge ülbus oma täies jõus. Ta tõeline väärtus on inimeste sees, kelle soojus ja hea aura on piisavalt võimsad, et lasta välja vaid hea. Nendes, kes oskavad olla õnnelikud. Mu jaoks ei saa kunagi olema küsimus inimeste tarkuses, vaid inimestes endis, nende terviklikus olemuses.
Ma ei oska kõigest praegu mõistlikult kirjutada, mu seest ei tule kainuse häält. Mul on lihtsalt hea olla ja ma loodan üle kõige maailmas, et ma ei unusta kunagi end väikestesse argistesse hetkedesse ja lõksu oma peasse, vaid suudan igas raskes hetkes unistada kõigest heast ja ilusast.
Sõbrad, soovin Teile kõige soojemat päikest ja avatud meeli, olge õnnelikud.

Suhtluskultuur, egokultuur, minakultuur.

Kuidas on võimalik, et leidub intelligentseid, aga eriliselt kitsarinnalisi inimesi? Selliseid, kel on küllalt sügavaid teadmisi oma huvisfäärist, ent huvisfäär on ebameeldivalt kitsas. Kuidas saab keegi arvata endast hästi, teadmata reaalsest elust mitte suvalist roosat emmigi? Väga palju "miks" ja "kuidas" küsimusi kerkib üles ning keegi ei anna neile lõplikult ammendavat vastust. Miks see nii on? Kus on need minust targemad inimesed, kes ütleks selle peale midagi lihtsat ja lühikest, geniaalselt lihtlabast aga kõige täpsemat?
Järgnevalt püüan seletada, miks ma niisuguseid asju teada tahan. Sellepärast, et ma ei saa aru, kuidas võib üks inteligentne inimene olla ignorantsuse tipp mõnes kohas ja teises kohas eriliselt hea. Kuidas saab millegi välise järgi sisu paika panna? Kuidas saab usaldada välise järgi inimese ütlemisi? Intelligentsete inimeste sisu ja välimus on nõrgalt seotud, kuidas sellest aru ei anna saada? Kunagi ei saa teada, mis täpselt katte all tiksub, kunagi olegi võimalik seda oma meeldi avamata teada saada. Kuidas saab välise järgi üleüldse läheneda kellelegi. Mis idiootne mõte paneb välise järgi uskuma ühe sõnu ent teise omi mitte? Ma ei saa aru, mis annab selle aluse, teha vahet sõnadel, nende ütleja välise järgi? Milline õigus on meil kellestki üldse midagi arvata, ilma neisse süvenemata? Kes on andnud inimestele õiguse valida enda jaoks nende seast, kellest nad tegelikkuses midagi ei tea? P.S. Ma räägin siinkohal vaid intelligentsetest ja muidu normaalsetest inimestest. Nendest arvajatest arvan mina sedasi, et nad on kitsarinnalised ignorandid, kes näevad vaid seda, mida nad tahavad näha.
Tasub mull nõelaga katki teha ja vaadata ümberringi ja lasta elul ja inimestel endast läbi voolata, tunnetada nende omadusi ja püüda neisse natuke sügavamale sisse vaadata, lasta kõigel seguneda ja olla avatud meeltega. Ma soovitan kõigil minna südame teed ja mitte lasta end mürgitada meie enda väljamõeldud (ego)piiridest. Mul on kopp ees lõputust tõestamisest, mida nõuab vaid ego ja pea. See on niivõrd loomalik ja labane, ebameeldiv ja alandav.
Pühapäevad on sellised head päevad, kus töö ja trenninädal on reeglina läbi, kõik on läbi, pühapäev on puhkamise ja hinge päev. Sel päeval tunneme me oma elu ja tegemisi läbi südame, mitte lihtsalt ei mõtle neist. Süda näeb neid kaugelt, tunnetades, mitte nagu pea, olles asjades sügaval sees. Tunnetage kus te olete, miks te olete ja kellega te olete.
Väsige võitlemast mõttetuse nimel, välise nimel, tühjuse nimel ja südametuse nimel!

Ahjaa, miks mulle meeldib Hansapangas töötada? Sellepärast, et inimesed, keda seal kõige rohkem austan on eeskujud juhtimas töökeskkonda tõestamise ja labasuse vastandlikkusele - kõike tehakse eesmärgi ja hästi tegemise kaifi nimel, tunnistatakse oma vigu ja keegi ei panegi neid pahaks ja õpitakse. Sa lihtsalt ei pea kellestki üle karjuma, ei pea end tõestama. Sa pakud kõige parema lahenduse ja kõik laabub, keskendutakse vaid sisule. Keegi ei hooli, kes selle ütles.