Majakas
Võrratu võrratu vabadus. Vabadus on tõeliselt võrratu. Mida kõike me poleks nõus tegema oma vabaduse säilitamiseks. Ma tean mitmeid inimesi kelle kohta öeldakse, et nad on võrratult vabad. Üldiselt on nad toredad ja kenad inimesed ning meeldivad mulle, aga selle vabaduse osa kallal on mul vaja norida. Vabadus võtab niipalju erinevaid vorme, et teda on raske kaunisti kirjeldada, veel enam öelda, milles need inimesed täpselt vabad on. Enamasti käime ikka ümber oma majaka luusimas.
Mumeelest kipub olema sedasi, et inimesed peavad end vabadeks, aga loomupäraselt käituvad vastupidi. Pean silmas, et inimene kardab sisimas muutusi, kuna uus ei pruugi olla parem kui olev. Mumeelest johtub see otseselt egost. Kui inimene on hetkel rahul, siis ta üritab end kindlustada ja kitsendab seeläbi oma silmaringi ja tundemaailma sellele, mis rahulolu lõi.
Paljud pole erilised pereinimesed ja neil on palju suhteid, igaühel on oma hinge kaikoht kindlas sadamas, enamasti lapsepõlve kodus/vanemate juures, majakana kõikjalt naasmiseks. Lihtsalt aeg kinnistab selle dogmaks. Mida edasi, seda tugevamalt seal ümber keerleme. Kuivõrd väheste suhetega pereinimesed plingivad lõpmatult oma kaaslase ümber kuni majakas lõpuks millekski muuks saab. Või pole see nii?
Mumeelest on suur osa neid vabu inimesi võimetud oma tsentrit nihutama, takistuseks eelkõige hirm. Kinnismõtetega inimesed ei suuda selleks ilmselt kunagi võimalised olla, need nn. vabad inimesed ehk leiavad enda jaoks hilisematel aastatel valguse.
Iga kord kui me midagi kardame ja blokeerime, lõikame me ära osa oma loomulikust arengust ja takistame elul läbi meie elamast, pühime luuaga oma teekonna vaiba alla peitu.
Tahan, et inimesed oleksid avatud ja ausad, eelkõige iseenda vastu. Jätaks hinnangutesse takerdumise ja jälgiks oma tõelist südame häält. Vastasel ehitame iseendal kasti ümber ja üritame väita, et oleme tõeliselt vabad, samal ajal süüdistades teisi kastis elamises.
Ma olen väsinud kuulmast "see mulle ei sobi" ja "seda ma mingil juhul ei tee". Tahan õppida veel paremini kuulama oma südame häält ja murda vabaks kõigest uusi kogemusi takistavatest piiridest. Soovin seda ka Sulle.
Mumeelest kipub olema sedasi, et inimesed peavad end vabadeks, aga loomupäraselt käituvad vastupidi. Pean silmas, et inimene kardab sisimas muutusi, kuna uus ei pruugi olla parem kui olev. Mumeelest johtub see otseselt egost. Kui inimene on hetkel rahul, siis ta üritab end kindlustada ja kitsendab seeläbi oma silmaringi ja tundemaailma sellele, mis rahulolu lõi.
Paljud pole erilised pereinimesed ja neil on palju suhteid, igaühel on oma hinge kaikoht kindlas sadamas, enamasti lapsepõlve kodus/vanemate juures, majakana kõikjalt naasmiseks. Lihtsalt aeg kinnistab selle dogmaks. Mida edasi, seda tugevamalt seal ümber keerleme. Kuivõrd väheste suhetega pereinimesed plingivad lõpmatult oma kaaslase ümber kuni majakas lõpuks millekski muuks saab. Või pole see nii?
Mumeelest on suur osa neid vabu inimesi võimetud oma tsentrit nihutama, takistuseks eelkõige hirm. Kinnismõtetega inimesed ei suuda selleks ilmselt kunagi võimalised olla, need nn. vabad inimesed ehk leiavad enda jaoks hilisematel aastatel valguse.
Iga kord kui me midagi kardame ja blokeerime, lõikame me ära osa oma loomulikust arengust ja takistame elul läbi meie elamast, pühime luuaga oma teekonna vaiba alla peitu.
Tahan, et inimesed oleksid avatud ja ausad, eelkõige iseenda vastu. Jätaks hinnangutesse takerdumise ja jälgiks oma tõelist südame häält. Vastasel ehitame iseendal kasti ümber ja üritame väita, et oleme tõeliselt vabad, samal ajal süüdistades teisi kastis elamises.
Ma olen väsinud kuulmast "see mulle ei sobi" ja "seda ma mingil juhul ei tee". Tahan õppida veel paremini kuulama oma südame häält ja murda vabaks kõigest uusi kogemusi takistavatest piiridest. Soovin seda ka Sulle.
posted by vigri | 27.6.09
|
0 comments
