Eks minagi, lihtsurelik, loen aegajalt blogisid, eestlaste omi kah. Täna lugesin herr Mõtsküla juhuslikke mõtteid ja väidan nüüd (rämedalt üldistades) meie kodumaise pop-blogosfääri asjalikuks ja häid ideid pungil olevaks küünilisuse kogumiks(olen ka mõnd teist eesti blogi näinud..). Ma ei hakka analüüsima küünilisuse ja vingumise põhjuseid, sest nad on täielik vaimne saaste ja me tippblogijad viljelevad seda eestlasliku kangekaelsusega ja ma ei kavatse sellest erilist numbrit teha. Eneseväljendusstiil on midagi, mis areneb koos inimesega. Ei, mitte mõistuse ja oskuste vaid pigem vaimse tervikuga. Soovin kõigile kaasblogijatele lahket meelt ja kerget eneseväljendust.
Käisin KUMU's vaatamas Soosaare vanu filme 90ndate algusest. Mees on genereerinud Rüütlist ja Merist võimsa linateose ja mulle meeldis see dokk väga. Eelkõige seepärast, et ma sain aru vajadusest aegajalt minevikku vaadata ja sealt schnitti võtta, sest teinekord ei võimalda kaasaeg kättesaadavast meediast säärast vajadust rahuldada.
Minu silmad on näinud Lauristini ja Rauda väljatoomas olulisimat omadust inimeste ja meedia omavahelisest korreleerumisest - nimelt toidab negatiivsus negatiivsust, lihtsustatult öeldes. Inimese ja eriti veel ajakirjaniku loomus kergitab teda teiste seast esile paistma ja tasub mõelda millist toitu me üldsuse söögilauale paiskame. Kahjuks ei tooda nuttu ja halasse rüütatud mõte pooltki nii head tulemust kui rahus ja aupaistes särav sõnavõtt. Pole siis ime, et meediale heidetakse ette müra ja kehvapoolsust oluliste asjade käsitlemisel. Eneseväljendus on ja jääb kunstiks, sellest tuleb aru saada.
Siinkohal tervitan soojalt üht oma lemmikut Kaarel Tarandit ja luban endale suunurgast ühe erikuradi suure muige meenutades president Merit.
