Lugemishead

Kui imperatiiv on suhteliselt kategooriline. Sirp 23.10.2009

Pühendusega vaikusele minu mõtteis

Veidi keeruline on mul kirjeldada oma ilusana tajutud hetki, veidi raske on mul kirjutada oma emotsioonidest. Lõdvestunud keha ja mõttevaikuse vahel kerkib pinnale emotsioon. Selline aus ja õige, argumenteerimata ja ilus oma täies arulageduses mu veidi varasema noorpõlve maailma vinklist. See tunne on mulle loodud, minu jaoks. Ma ei mõelnud seda välja, vaid see ongi minu sees. See, mis varem on esinenud ambivalentsena minu enda jaoks, pöördus lihtsalt ühel minus siiraks rahuks ja mõistmiseks.
Ambitsioon on mulle emotsioonina võõraks jäänud. Mind võlub seesmine soe sisemine kiirgus ja äratundmine. Ma tahan asju teha ja ma ei hooli lõpptulemusest, ma hoolin tegemise ilust endast. Täielikust pühendumisest hetkele, oma tähelepanu maksimaalset kontsentreerimisest saavutamaks harmooniat iseenda ja oma tegevuse vahel.
...
Ma pole varem mõistnud, kui oluline on seada endale kõrgeid eesmärke ja ainult selleks, et neist täielikult loobuda. Tunda lootusetust ja võimetust. Tunda oma elusituatsiooni paratamatust võimetusena mõjutada oma eesmärke kui tahtmisi - ambitsiooni. Alles siis kui ma olen valmis tunnistama oma võimetust, alles siis kui ma suudan loobuda armastatud tegevuse ambitsioonist, alles siis kui ma suudan alla anda, alles siis kui kaotan lootuse - alles siis oskan ma hakata tegema oma asja sisemise soojusega. Kiirgusega. Ambitsioonita. Egota. Rahuololu võimsas jõus, nähes asju nii nagu nad on, mitte nagu mul neid vaja on näha. Alles siis olen ma võimeline täielikult töötama hetke sees, andes parima, siin ja praegu ja alles siis olen ma võimeline oma hinges vastu võtma tegevuse ja situatsiooni ilu, puhtalt tegemise ja mitte tulemuse pärast.