Mingi imelik jutt rootslastest ja eestlastest.

Kas argielu ja kerge igapäevane rutiin ei pane mitte tõelisi väärtusi unustama? Ma väidan, et paneb ja veel eriti lühikese ajaga. Keerakem korraks aeg maha ja laskem elul ja inimestel silmist ja mõttest läbi voolata. Mõtlemata ja analüüsimata, lihtsalt tunnetades ja sõrmeotsaga õrnalt puudutades, tajume siiralt ja ausalt kõige olemust. Me objektiivsus on võitnud subjektiivsuse - mõte on puhas.
Käisin üle väga pika aja vaatamas kuidas mujal ilmas elatakse. Vaheldus oli äärmiselt mõnus ja vaimule värskendav. Kahju on vaid sellest, et unustasin kaasa võtta väikese märkmiku, sest mõtted on vaja kirja panna niipea kui need tekivad.. Igaljuhul vajutas väike Uppsala reis mind kahe jalaga maapeale tagasi. Olen sunnitud tunnistama, et olin juba unustanud kui hea ja sümpaatne võib mõni keskkond olla.
Algatuseks pani meeletult imestama, kuidas kõik nii chill on, lihtsalt suu vajus lahti. Isegi mitte niiväga chill, vaid just see, et kõik oli korras.
Eriti normaalsed ja sõbralikud inimesed. Pole jõmme, huligaane, kurje vanureid, pätte, aelevaid paarikesi. Pole vedelevaid vanu autosid, prügi, lagunevaid maju, lagastatud bussipeatusi. Pole augulisi autoteid, pole iga nurgapeal teeremonti ja kiirusepiiranguid. On ülekäigurajad, normaalselt paigutatud liiklusmärgid, viisakad juhid, kõigiga arvestamine, tjuunimata autod, rahulikult sõitvad jalgratturid ja mittetormavad jalakäijad. Keegi ei trügi bussipeale, keegi ei laiuta istmepeal, keegi ei astu varbapeale, keegi ei haise ega häiri sind mingil viisil.
No võiks ju eestlaslikult küsida, et mis neil siis seal viga on, rahulikud nagu hakkaks maha surema? Elavad oma igavat ja turvalist elu noh. Tegelikult võiks küsida pigem seda, mis meil viga on? Kuhu on kiiret ennast tõestama tõttama. Kuhu on kiire kõigil neil, kes astuvad üle teiste inimeste varvaste ja vahel ka peade? Kiire areng jne. bla bla bla x100.
Meie nooruke vaba ühiskond võrreldes rootslaste ühiskonnaga on valesti öeldud. Võrret pole, sest pole midagi võrrelda. Üks on eriti põhjalikult väljakujunenud, teine kibeleb tiigrihüpetega sellepoole. Ainuüksi inimeste olekust ja silmavaatest on vahet näha. It takes just a second to know.
Teisalt koputab kuklas mingi sisetunne ja aimdus. Kas kõige oma paigasoleku ja rahuolu juures on õnne kohalolek tajutav? Ei ole. Kas meil on kõige selle rabelemise ja jama juures õnne tajuda, näha seda mõne näost ja tunda silmapilgust? On küll, aga on näha ka õnnetust. Vaesust ja viha, ängistust ja lollust.
Kuhu siis suund võtta, milline tee valida? Sellele ma ei oska vastata. Kõik oleneb inimesest endast, tema kultuurist ja taustast. Haritusest ka.(!) Õnn on ilmselt küllalt suhteline mõiste. Maksimalistile maksimalistlik, tagasihoidlikule rahuolu, hulludele Xanax, tuunijale kiirendamine. Ma ei leia, et kõik meie tegemised on absoluutsed ja mõtted resoluutsed, pigem on meie sisemine toorus ja tasakaalutus väljendumas praeguse ühiskonna probleempunktidena. Olen kindel, et meil oleks neilt õppida ja neil meilt õppida. Tuleb tõdeda, et pole head ilma halvata, või siis parimat halvimata.
Lõppeks tuleb meelde ühelt konverentsilt kuuldud tsitaat Voltaire'ilt: "The best is the enemy of the good." Igaüks valigu ise oma tee, ent tasakaal ja austus oma riigi ja teiste inimeste vastu on kohustuslik, sest niipalju võlgneme me oma eksistentsi ja kõige hea eest oma rahvale.

There's friends and then there's friends

Seekordne tuhin mõtted kirja panna saabus läbi pisikese valu, kannatuse, aga see eest suure mõistmise. Ma ei teagi kas ma peaks õnnetu olema mööda näppe saamise pärast või õnnelik lõpliku mõistmise üle. Ilmselt rohkem esimest, sest ta tuli ikkagi esimese variandiga klaverilt ekraanile. Tundub, et olen mõlemat korraga.

Igaljuhul jõudsin suhtlemises teise inimesega punkti, kus paistis juba ette, et shitstorm on tulemas. Paljuski "tänu" teistkordsele ämbrisseastumisele sama inimesega, pehmendas see lööki meeldivalt ja lõppude fakkin lõpuks kinnitas mu kahtlusi. Mis ma sellega öelda tahan? Seda, et ma panen iseendale pahaks, et ma ei usalda iseennast kõige rohkem siin maailmas. Vahel on aimdus see kõige tähtsam ja olulisim asi millest haarata ja mille järgi talitda, hoolimata peast ja südamest tulevatest signaalidest. Jäägu tahtmised ja mõtlemised, saagu sisetunde usaldamine!
Mu kogemuse muudab kuriosseks asjaolu, et ma kuidagi tundsin ette, et ma saan mööda näppe korraliku litaka ja nii see ka läks. Ainus, aga eriti oluline külg asjajuures, on see, et ma kaugeltki ei lootnud jõuda siia punkti, kus ma praegu olen..
Ma tajun eriti selgelt, et ma mõistan inimese olemust ja tundeid paremini kui tema ise. Praktikas ei ole see just positiivne - kerge on konflikti sattuda ja teisele varba peale astuda. Lisaks mingi haige tunne, nagu oleksin targem või parem või mis pagana moodi loom iganes, sest see ei tee kellestki ei osavamat ega paremat inimest. Eriti juhul kui ma kasutan seda kaudselt teise inimese kahjuks. Lõppeks pole ju sellist asja kellelegi vaja. Isegi ei saa otseselt teisest kahju olla, kuna sain ise mööda näppe, aga samas natuke tahaks järjele aidata ikka.
Ma ei saa aru, millisest kohast tuleb mu lõputu positiivsus näha inimestes head. See on neis kindlasti olemas, koos nende nõrkade külgedega. Ma tahan näha seda inimest, kes on öelnud kuldse lause "vaadakem inimesi sellistena kes nad tahaksid olla." Ma arvasin 2 päeva tagasi veel nii. Nüüd ma arvan, et kui ma edaspidi oma kõhutunnet ei usalda, siis ma olen ikka paras ullike peast. Fakt on see, et inimesed ei suuda oma sisemust piisavalt muuta, et olla need kes nad tahaksid. Õnnelikud ja vahvad on sellised, kes juba ongi need, millised nad olla tahaksid. Otsijad ja püüdlejad on teine lugu. Sealjuures mõistan ma osalt ka ennast hukka, sest mul on põhjust endaga mitte lõpuni rahul olla, tahaksin olla natuke teistmoodi. Siinkohal olgu selgituseks öeldud, et ma ei mõtle mingeid väliseid asju, vaid seda, kes me oma sügaval sisemuses oleme. Ilma kaitsekilbi ja enesepetmise ning lootustega, ausalt ja eelkõige siiralt. Ma püüan edaspidi vaadata inimesi tervikuna ja ausalt, millistena nad tegelikult on. Pean tõdema, et mu sisetunne on mind paljudes asjades ette hoiatanud, aga mõistuse ülemvõim on mind sellest suure hooga üle lükanud.
Ma päris hästi ei teagi veel kuidas edasi toimida. Ilmselt see suhtlemine jääb isegi tuttava tasandil sinnapaika ning teen omad järeldused ja seedin asja lõpuni läbi. Lõppeks paneb mind imestama, kui suuresti on võimalik inimesi lootusi petta. Mida paremat inimesest ootad, seda hullema laksu saad. Ehk on see piisavalt erandlik ja pingutan üle, ehk mitte. Ükski inimene ei saa tunda, et mõistab teist paremini kui ta ise, kui mõistja poleks selles täiesti kindel. Ma olen eriti kindel endas, sest kõik märgivad räägivad minu poolt, mitte midagi, peale inimese enda jutu ei räägi mu vastu. Paras koht märkimiseks, et inimese kehakeel ja rääkimistoon ning üleüldine suhtlusmaneer on kõige kõnekam tema suhtluses. See ei loe, mis inimene ise räägib, ta ei pruugi arugi saada iseendast ja piisavalt aru anda oma tegemistest. Damn, I just know i'm right.
Asjale üldisemalt lähenedes võib öelda, et keegi meist ei pääse oma sisemisest minast. Ta tõestas mulle, et pole muutunud, hullemaks on hoopis läinud ja veel gramm ülbemaks ja labasemaks takkaotsa.
Ma proovin edaspidi rohkem oma kõhutunnet usaldada. Ma leian, et see ei anna mulle mitte midagi, et ma tunnen, et üle olen temast. Mis ma sellega peale hakkan? Lihtsalt tobe õppetund teemal, millistest inimestest eemale hoida ja võtta neid sellistena, kes nad TEGELIKULT on.